Tänase (kõrg)hariduse rahastamise debati valguses meenus, et kui 13 aastat tagasi toimus tasuta kõrghariduse debatt, siis kirjutasin kõrgharidusest mitmeid artikleid, milledest osa ka sellel lehel avaldatud. Vaatasin need nüüd tänases teadmises üle ja olin valmis piinlikuks tõdemuseks, et kirja on saanud naiivsed ja ajale jalgu jäänud arusaamad. Arvasin, et mõned artiklid tuleb lihtsalt ära kustutada. Aga kuna netiavarustest millegi ära kustutamine on küsitav tegevus, siis otsustasin, et kustutama midagi ei hakka. Loen artiklid uuesti läbi ja kui on häbi, siis tuleb sellega elada ja tänases tarkuses paremini kirjutada. Lugesin esimese artikli läbi … ja ei hakanud häbi. Teise artikli lõpus ka ei hakanud. Endiselt soovime , et parimad õpiksid õpetajateks, endiselt vaidleme „tasuta“ ja tasulise kõrghariduse üle, endiselt „vajame konstruktiivset diskussiooni“ hariduse rahastamise teemal ja endiselt tõdeme, et haridus on tugevalt alarahastatud, õpetajad vananevad ja neid ei jätku ning hariduse kvaliteet teeb vähikäiku. Aeg oleks nagu seisma jäänud.

„Tark õpib teiste vigades, loll ei õpi enda omadestki“

Nägime juba 13 aastat tagasi naaberriikide eeskujul, et „tasuta“ kõrgharidus ei paranda juurdepääsu kõrgharidusele, et üliõpilased ei loobu õpingute kõrval töötamisest, sest õppetoetuste süsteem ei võimalda ikkagi ilma vanemate toeta põhikohaga õppida. Teadsime seda kasvõi Soome näitel, aga ikka tegime. Tulemuseks saime süsteemselt vähenevate eelarvetega ülikoolid ja vähimagi omapoolse kohustusteta maksumaksja raha eest õppivad üliõpilased. Kas õppe kvaliteet paranes? Ei. Kas teadus-arendustöö kvaliteet paranes? Ei. Mis paranes?

Mida President aastapäevakõnes ütles?

Mait Palts (ettevõtja): „Hariduse fookusesse tõstmine võiks olla sel kevadel riigimehelikkuse näitaja.“ Kas siis on fookuses? President sooviks, et oleks: „Haridus vajab erakondade ülest kokkulepet, et tagada kõigile kättesaadav kvaliteetne haridus, vajalikul arvul motiveeritud õpetajaid ja selle kõige jaoks piisav rahastamine. Käimasolevates valimisdebattides kõlab väärt mõtteid. Kandkem nüüd ühiselt hoolt, et need ei ununeks ajal, mil tuleb tegutseda.“

Kui suur on piisav rahastamine? Kuhu see piisav rahastamine suunata? Koolimajad, õppekavad ja tehnoloogia lapsi ei õpeta – õpetajad õpetavad! Kui pole õpetajaid, siis pole ka insenere, arste, ettevõtjaid … Kas me ei rääkinud ja kirjutanud sellest ka 13 aastat? Rääkisime ja kirjutasime, aga tegu jäi tegemata. Ikka oli midagi olulisemat või kehv poliitiline konjuktuur. Aga kas head poliitilist konjuktuuri üldse olla saab?

Mida tänaste erakondade valimisprogrammid lubavad?

Peale EKRE lubad kõik midagi, aga süsteemi- ja tervikutunnetust ei loe kuskilt välja.

Reformierakond lubab ühtset eestikeelset haridust, õpetajatele 120% keskmisest suuremat palka, 15% rohkem raha kõrgharidusse ja tasuta lasteaeda.

Keskerakond lubab palju, kuid ühtset eestikeelset haridust ei luba – õpetajaid ei jätkuvat. Formaalselt võttes vastab see tõele. Samas lubab keskerakond õpetajatele 3000 € suurust palka, kõrghariduse rahastust tasemel 1,5% SKP-st + 2% SKP-st erasektorist ja tasuta lasteaeda, elukestva õppe toetamist ja õppelaenude kustutamist (kui erialal töötatakse 3 aastat).

Eesti 200 on hariduspoliitika seadnud oma valmisprogrammi esinumbriks, lubab pikka plaani ning kinnitab, et investeering haridusse tagab jõukuse, aga lubab samuti õpetajate palgaks 3000 €, 250 miljonit lisaraha haridusse ning haridustöötajate karjäärimudelit.

Sotsiaaldemokraadid lubavad teadus- ja arendustegevusele 3% SKP-st, millest riik panustab 1%, tasuta kõrgharidust, õppejõududele väärikat ning õpetajatele 130% miinimumpalgast (1200 €), õpetajate karjäärimudelit ja eestikeelset õpet.

Mis nendest lubadustest koalitsioonilepingusse jõuab, näitab aeg.