Seisma jäänud aeg
Seisma jäänud aeg? Tänase (kõrg)hariduse rahastamise debati valguses meenus, et kui 13 aastat tagasi toimus tasuta kõrghariduse debatt, siis kirjutasin kõrgharidusest mitmeid artikleid, milledest osa ka sellel lehel avaldatud. Vaatasin need nüüd tänases teadmises üle ja olin valmis piinlikuks tõdemuseks, et kirja on saanud naiivsed ja ajale jalgu jäänud arusaamad. Arvasin, et mõned artiklid tuleb lihtsalt ära kustutada. Aga kuna netiavarustest millegi ära kustutamine on küsitav tegevus, siis otsustasin, et kustutama midagi ei hakka. Loen artiklid uuesti läbi ja kui on häbi, siis tuleb sellega elada ja tänases tarkuses paremini kirjutada. Lugesin esimese artikli läbi … ja ei hakanud häbi. Teise artikli lõpus ka ei hakanud. Endiselt soovime , et parimad õpiksid õpetajateks, endiselt vaidleme „tasuta“ ja tasulise kõrghariduse üle, endiselt „vajame konstruktiivset diskussiooni“ hariduse rahastamise teemal ja endiselt tõdeme, et haridus on tugevalt alarahastatud, õpetajad vananevad ja neid ei jätku ning hariduse kvaliteet teeb vähikäiku. Aeg oleks nagu seisma jäänud. „Tark õpib teiste vigades, loll ei õpi enda omadestki“ Nägime juba 13 aastat tagasi naaberriikide eeskujul, et „tasuta“ kõrgharidus ei paranda juurdepääsu kõrgharidusele, et üliõpilased ei loobu õpingute kõrval töötamisest, sest õppetoetuste süsteem ei võimalda ikkagi ilma vanemate toeta põhikohaga õppida. Teadsime seda kasvõi Soome näitel, aga ikka tegime. Tulemuseks saime süsteemselt vähenevate eelarvetega ülikoolid ja vähimagi omapoolse kohustusteta maksumaksja raha eest õppivad üliõpilased. Kas õppe kvaliteet paranes? Ei. Kas teadus-arendustöö kvaliteet paranes? Ei. Mis paranes? Mida President aastapäevakõnes ütles? Mait Palts (ettevõtja): „Hariduse fookusesse tõstmine võiks olla sel kevadel riigimehelikkuse näitaja.“ Kas siis on fookuses? President sooviks, et oleks: „Haridus vajab erakondade ülest kokkulepet, et tagada kõigile kättesaadav kvaliteetne haridus, vajalikul arvul motiveeritud õpetajaid ja selle kõige jaoks piisav rahastamine. Käimasolevates valimisdebattides kõlab väärt mõtteid. Kandkem nüüd ühiselt hoolt, et need ei ununeks ajal, mil tuleb tegutseda.“ Kui suur on piisav rahastamine? Kuhu see piisav rahastamine suunata? Koolimajad, õppekavad ja tehnoloogia lapsi ei õpeta – õpetajad õpetavad! Kui pole õpetajaid, siis pole ka insenere, arste, ettevõtjaid … Kas me ei rääkinud ja kirjutanud sellest ka 13 aastat? Rääkisime ja kirjutasime, aga tegu jäi tegemata. Ikka oli midagi olulisemat või kehv poliitiline konjuktuur. Aga kas head poliitilist konjuktuuri üldse olla saab? Mida tänaste erakondade valimisprogrammid lubavad? Peale EKRE lubad kõik midagi, aga süsteemi- ja tervikutunnetust ei loe kuskilt välja. Reformierakond lubab ühtset eestikeelset haridust, õpetajatele 120% keskmisest suuremat palka, 15% rohkem raha kõrgharidusse ja tasuta lasteaeda. Keskerakond lubab palju, kuid ühtset eestikeelset haridust ei luba – õpetajaid ei jätkuvat. Formaalselt võttes vastab see tõele. Samas lubab keskerakond õpetajatele 3000 € suurust palka, kõrghariduse rahastust tasemel 1,5% SKP-st + 2% SKP-st erasektorist ja tasuta lasteaeda, elukestva õppe toetamist ja õppelaenude kustutamist (kui erialal töötatakse 3 aastat). Eesti 200 on hariduspoliitika seadnud oma valmisprogrammi esinumbriks, lubab pikka plaani ning kinnitab, et investeering haridusse tagab jõukuse, aga lubab samuti õpetajate palgaks 3000 €, 250 miljonit lisaraha haridusse ning haridustöötajate karjäärimudelit. Sotsiaaldemokraadid lubavad teadus- ja arendustegevusele 3% SKP-st, millest riik panustab 1%, tasuta kõrgharidust, õppejõududele väärikat ning õpetajatele 130% miinimumpalgast (1200 €), õpetajate karjäärimudelit ja eestikeelset õpet. Mis nendest lubadustest koalitsioonilepingusse jõuab, näitab aeg.
Mati Lukas
Vaata CV
Innovatsioon hariduses – tabatud või tabamata ime?
Esimese hooga tahaks vastata, et mis küsimus see üldse on. Innovatsioon pole ei tabatav ega tabamata ime ei Eduard Wilde ega tema eakaaslase Joseph Schumpeteri kontekstis, kes määratles innovatsiooni (1930), kui leiutuse, avastuse, uue või olemasoleva teadmise kasutamist majanduslikus protsessis selleks, et saavutada konkurentsieelis. Kas Wilde ka innovatsioonile mõtles, seda ma ei tea, aga päris kindlasti polnud „Tabamata ime“ sellega kuidagi seotud. Neli aastat hiljem täiendas Schumpeter seda arusaama rõhutades, et innovatsioon võib olla ka uute teadmiste või ressursside kombinatsioon. Nii kujunes innovatsiooni lineaarsest käsitlusest lühikese aja jooksul kompleksne mõiste iseloomustades erinevaid uudseid lahendusi, tehnoloogiaid, mõtteviise ja muutusi kõikides eluvaldkondades. Lynn Krieger Mytelka rõhutas 2007 aastal, et innovatsioon on pidev õppimise protsess, kus asutused ja ettevõtted arendavad enda jaoks uut disaini, juhtimismeetodeid, tootmisprotsesse, tehnoloogiaid, turundustegevusi, koolitavad töötajaid ja palju muud, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus, areng ja konkurentsivõime. Innovatsioonil hariduses pole spetsiifilist määratlust. Innovatsiooniks võib olla uudne metoodika, uudsed vahendid ja tehnoloogiad, uudne keskkond, uued programmid, uued koostöövormid, ökosüsteem jpm. Oluline on muutunud tingimustele ja vajadustele vastav kohanemisvõime. Kõige paremini näitas seda paar aastat tagasi tervet maailma tabanud pandeemia. Kõikidel tuli uute tingimustega kohaneda, sh hariduse ökosüsteemidel, et lahendada reaalseid probleeme uudsel viisil. Veebipõhine õpe sai lühikese ajaga hoopis teise tähenduse, mitte ainult klassikalised e-kursused, õppevideod või MOOC koolitused, vaid ka interaktiivsed videokoolitused, mängud, rühmatööd, navigeerimised erinevate koolitusplatvormide vahel, erinevate seadmete kasutamine, hiljem veel paind- ja hübriidõpe. Ohio Ülikooli professor Bill Sams ennustas juba 2012 aastal oma EPIC 2020 (The Evolving Personal Information Construct) kontseptsioonis, et aastaks 2020 panevad klassikalised ülikoolid õppekeskustena nö „uksed kinni“ ja muutuvad eelkõige sotsiaalse suhtlemise- ja teaduskeskusteks. Õpitakse seda, mida eduks vaja, siis, kui vaja ja seal, kus see on kõige efektiivsem. Ehk siis personaliseeritud õppekava, erinevad õppekeskkonnad, optimeeritud õpe, isiklik areng ja heaolu. 2020 aastal panidki suured USA ülikoolid oma uksed kinni! Tõsi, põhjus polnud küll üliõpilaste, ülikoolide või ühiskonna muutunud mõtteviis, kõrged õppemaksud või tasuta MOOC-ide poolt ülikoolidele tekkinud konkurents (Coursera ja Udacity tähelend sai alguse 2010 aastal), vaid pandeemia. Terve ühiskond pandi kinni. Olude sunnil, aga ikkagi – toimus purustav innovatsioon hariduses. Mytelka arusaam innovatsioonist, kui pidevast õppimise protsessist sai kinnitust nii õppijate, õpetajate kui lastevanemate poolt. Uute oludega oli vaja kohaneda ja kohaneti. Euroopa Komisjoni poolt 2020 aastal läbi viidud avalikust konsultatsioonist selgub, et 95% küsitletutest (2700 inimest, 60 riigist) leidsid, et COVID-19 oli pöördepunkt tehnoloogia kasutamises hariduses ning 60% leidsid, et kriisi ajal on nende digioskused paranenud ning pooled inimesed soovisid neid veelgi parandada. Ka kõige suuremad konservatiivid mõistavad nüüd, et pandeemiaeelne pedagoogika ja metoodika ei tule samal kujul enam kunagi tagasi. Üllatavalt kiirelt reageerinud Euroopa Komisjon võttis aasta peale pandeemia algust vastu uue „Digiõppe tegevuskava 2021 – 2027“, mis pöörab tähelepanu eelkõige kahele prioriteetsele valdkonnale: hästitoimiva digiõppekeskkonna arendamine ja digipöörde jaoks oluliste digioskuste ja –pädevuste parandamine, kokku 13 erinevat meedet. Digiõpe on oluline paradigmaatiline muutus hariduses, aga mitte eesmärk omaette. See on siiski vaid vahend ja osa hariduse innovatsioonist, mille eesmärk on kasutada parimaid tehnoloogilisi võimalusi, meetodeid ja õppevorme, et isiklikele arenguvajadustele või kiiresti muutuva tööturu vajadustele vastata. Tänased õpilased on need, kes tulevikku loovad. Seetõttu on oluline, et uued, loovhariduse nurgakiviks olevad õpetamiskontseptsioonid julgustaksid ja innustaksid õpilasi õppima, uurima, avastama, olema ettevõtlikud, võtma riske, looma uusi väärtusi, aga eelkõige kiirelt kohanema muutuvate oludega. Loomulikult ei saa olla innovaatiline õpetaja olemata ise uudishimulik, muutustele avatud, õpihimuline, koostöö- ja kohanemisvõimeline. Kuidas õpetada tulevikku? Kuidas personaliseerida õppekava, kui klassis või õpperühmas on 30 õpilast või hoopis 300 üliõpilast? Kuidas emotsionaalselt köitvatest mängudest teha õppimise tööriist? Kuidas tehisintellekt saaks toetada õppimist ja õpetamist? Kas virtuaal- ja liitreaalsus on kättesaamatult kallis või enam mitte? Mida üldse õppimiseks ja õpetamiseks vaja oleks? Küllap on neid küsimusi, mida innovaatilised õpetajad endale esitavad, palju rohkem. Oluline on aga see, et nii koolijuhid, ministeerium, kui ühiskond tervikuna teadvustaksid, et hariduse innovatsiooni nurgakivi on innovaatiline õpetaja, kes ise on õppimise eeskuju! Ainult siis saab ka hariduses toimuda innovatsioon, mis pole ei tabatud ega tabamata ime, vaid juhitud protsess, mille keskmes on vanusest olenemata õppija ja tema areng. Tempora mutantur, et nos mutamur in illis!
Parimate praktikate jälgedes
Kõrgharidust reformitakse terves maailmas Eestis käimas olev kõrgharidusreform pole ei Euroopas ega maailmas tervikuna mingi eriline nähtus. Radikaalsed muutused kõrghariduses on toimumas nii Soomes kui Šveitsis, nii Singapuris kui Hongkongis, rääkimata Suurbritanniast ja Austraaliast. Kogu maailma kõrghariduskorraldus on muutumises, sest ühiskond vajab nii sisult, vormilt kui meetoditelt teistsugust lähenemist kõrgharidusele ja õppimisele tervikuna. Iseloomulik on see, et reeglina ei planeerita kiireid ühekordseid poliitilisi aktsioone, vaid eelistatakse pikaajalisi poliitikaüleseid muutusi. Nii näiteks on 10 aastased ümberkorraldused käimas nii Soomes kui Austraalias.
Euroopas on rakenduskõrgkoolid ülikoolidest populaarsemad
Kõrgkoolide rohkus ja sellest põhjustatud hariduse küsitav kvaliteet pole ainult väikese Eesti probleem. Sama mure on kõikidel Euroopa riikidel. Millal ja miks probleem tekkis ja kuidas seda on üritatud lahendada? Rakenduskõrghariduse sünd Rakenduskõrgharidus sündis eelmise sajandi 70-ndate aastate Saksamaal tööstuse- ja tööandjate vajadustest lähtuvalt. Pealesõjajärgne kiire majandusareng ja industrialiseerimine oli jõudnud Saksamaal eelmise sajandi 60-ndateks olukorrani, kus tööstuse konkurentsivõime tagamiseks Euroopas ja maailmas vajati hoopis teistsuguste teadmiste ja oskustega töötajaid, kui tollased koolid ette valmistasid.
Sille Lukk: Välismaal on erinev, kas alati ka parem?
Erinevate infokanalite kaudu jõuab noorte õppurite kõrvu peamiselt jutt sellest, kui hea on välismaal. Suured palgad, inimmassid ja rikkad riigid meelitavad noori enda kütkesse. Viimastel aastatel on noorte seas üheks populaarsemaks muutunud aktiivse õppemeetodi ja tasuta kõrgharidusega Taani kuningriik ning teiste linnade seas ülikoolilinn Aarhus.
Tasuta kõrgharidus? Jah, hr minister!
Tasuta asjad meeldivad inimestele. Aastaid tagasi Pariisis õppides potsatas minu postkasti teade, et olen võitnud köögikombaini! Kasinatest vahenditest elava üliõpilaspere rõõm oli suur – köögikombain ja täiesti tasuta! Ainuke mure oli see, kuhu tillukeses Pariisi korteris tore masin paigutada. Aga noh, kui tasuta saab, siis küll koht leitakse. Läksime kogu perega võidule järele. Selgus, et tegemist on mööblisalongiga. Meid võeti lahkelt vastu, näidati uusi seadmeid, uut mööblit, sisearhitekt koostas meie köögi mõõtudele vastava mööblikomplekti. Väga uhke oli. Tellimuse vormistamisega otsustasime siiski veidi oodata… Veetsime poes vähemalt 3 tundi ja lõpuks jõudsime ka üllatusvõiduni! “Köögikombaiks ” oli kohalike arusaamade kohaselt patareidel töötav sidrunimahla press! Selline pisike, 10 cm diagonaaliga karbike. Üllatus võttis lausa keeletuks. Olime kulutanud terve päeva, maksnud parkimise ja bensiisini eest rohkem kui tasuta “köögikombain” väärt oli. Peale seda olen tasuta asjade suhtes ettevaatlik. Tasuta kõrghariduse suhtes samuti. Kui midagi pakutakse tasuta, siis mis see õieti on, mida me saame? Ja mis on selle tegelik hind?
Kümme pettekujutust kõrgharidusdebatis
Viimasel ajal aktiviseerunud arutelud kõrghariduse rahastamise ja kvaliteedi teemadel on konstruktiivsete mõttearenduste kõrval võimendanud ka mitmeid pettekujutusi, mida on mugav politiseerida ja lähenevate valimiste valguses kasutusele võtta. Jätame lugejate otsustada, mis õige ja mis vale.
Tasuta vs tasuline kõrgharidus
Minister Tõnise Lukase ettepaneku võrdlemine Suurbritannia, Austraalia või Uus-Meremaa lahendustega pole päris õige, sest nimetatud riikides on selgelt fikseeritud, et kõrgharidus on tasuline (Suurbritannias 3000 naela/aasta) Üliõpilased sõlmivad riigiga laenulepingu. Leping pööratakse täitmisele, kui sissetulek ulatub 15 000 naelast/aastas alates + 9% intersse. Oluline on see, et kohustus võetakse õppima asudes – üliõpilane läheb teadlikult mingit kindlat eriala omandama, teeb selleks ise
Vajame konstruktiivset diskussiooni!
Käimas olev diskussioon tasulise kõrghariduse teemal pole konstruktiivne, sest huvigrupid (ja mitte ainult!) lähtuvad täiesti erinevatest eeldustest. Tasulise kõrghariduse pooldajad eeldavad, et kogu kõrghariduse finantseerimismudel muutub, üleüldise osalise õppemaksuga kaasnevad õppetoetused vaesematele ja stipendiumid parimatele. Üliõpilaste majanduslik seis ei mõjuta kuigivõrd juurdepääsu kõrgharidusele.