Tasuta kõrgharidus? Jah, hr minister!

Tasuta asjad meeldivad inimestele. Aastaid tagasi Pariisis õppides potsatas minu postkasti teade, et olen võitnud köögikombaini! Kasinatest vahenditest elava üliõpilaspere rõõm oli suur – köögikombain ja täiesti tasuta! Ainuke mure oli see, kuhu tillukeses Pariisi korteris tore masin paigutada. Aga noh, kui tasuta saab, siis küll koht leitakse. Läksime kogu perega võidule järele. Selgus, et tegemist on mööblisalongiga. Meid võeti lahkelt vastu, näidati uusi seadmeid, uut mööblit, sisearhitekt koostas meie köögi mõõtudele vastava mööblikomplekti. Väga uhke oli. Tellimuse vormistamisega otsustasime siiski veidi oodata… Veetsime poes vähemalt 3 tundi ja lõpuks jõudsime ka üllatusvõiduni! “Köögikombaiks ” oli kohalike arusaamade kohaselt patareidel töötav sidrunimahla press! Selline pisike, 10 cm diagonaaliga karbike. Üllatus võttis lausa keeletuks. Olime kulutanud terve päeva, maksnud parkimise ja bensiisini eest rohkem kui tasuta “köögikombain” väärt oli. Peale seda olen tasuta asjade suhtes ettevaatlik. Tasuta kõrghariduse suhtes samuti. Kui midagi pakutakse tasuta, siis mis see õieti on, mida me saame? Ja mis on selle tegelik hind?

Eesti kõrgharidusstrateegia 2006 – 2015 lähtealustes eeldatakse, et kvaliteet määrab eelistused ja kõikidele inimestele tuleb tagada õiglane juurdepääs haridusele. Mitte sõnagi tasuta kõrgharidusest! Vastupidi, kõrgharidust käsitletakse nii avaliku-kui erahüvena ning tõdetakse: “Euroopas suureneb kõrghariduse rahastamisel erasektori osakaal – osalise õppemaksu sisseviimise viiside ja vormide üle arutleb enamik riike, mitmetes on see realiseeritud” (Eesti kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015). Kui me teeme kannapöörde ja ütleme, et me ei vaja erasektori raha ning otsustame finantseerida kõrgahridust maksumaksja raha eest, siis tähendab see kõigepealt seda, et oleme kokku lepitud strateegia lähtealustest taganenud.

Märksa keerulisem on aga vastata küsimusele: “Kui palju tegelikult tasuta kõrgharidus maksab ja kust see raha tuleb? Minister Tõnis Lukas väidab, et kõikidele kõrgharidust omandada soovivatele inimestele tasuta kõrghariduse tagamiseks on vaja täiendavalt 450 milj krooni. Ei teagi, kuidas see number on saadud. 2010 aaasta riikliku koolitustellimuse  maht on 1,41 miljardit krooni. Selle raha eest omandavad kõrgharidust umbes 33 tuh üliõpilast, mis on 47% üliõpilaste üldarvust. Kui eeldada, et 53% oma raha eest õppivate üliõpilaste jaotus erialati on proportsionaalne riigieelarveliste kohtadega, siis oleks kõikide üliõpilaste tasuta õpetamiseks vaja täiendavalt 1,59 miljardit krooni. Tegelikult  õpib valdav enamus oma raha eest sotsiaalteaduseid, ärindust ja õigust, mille finatseerimiskoefitsent on 1,0 – 1,3 ehk siis tegemist on baasmaksumusega või veidi kõrgema hinnaga.  Kallimate erialade koefitsendid on 5-6 ning kõige kallim on piloodikoolitus, mille koefitsendiks on 18. Segaduste vältimiseks võtame mingi keskmise näitaja. 2010 aastal on integreeritud õppekavade (3+2) baasmaksumus 30 230 krooni. Korrutades selle koefitsendiga 1,2 (tegelikult peaks see number olema vähemalt 3, sest meie prioriteet on ju LTT erialad) saame ühe üliõpilase õppekuluks 36275 EEK.  36 tuhande üliõpilase õpetamiseks on seega vaja 1,305 miljardit krooni. Sellele tuleks lisada õppetoetused, mis kergitab täiendava rahavajaduse vähemalt 1,5 miljardi kroonini. Lootus, et 2015 aastaks üliõpilaste arv oluliselt väheneb pole põhjendatud. Esiteks on viimase viie aasta jooksul 16-18 aastaste noorte arv vähenenud 14 tuh võrra, kuid üliõpilaste arv on püsinud 68 tuh juures ning viimsel aastal isegi 1000 võrra kasvanud. Järgmise 5 aastaga vähenb 16-18 aastaste noorte arv veel 13 tuh inimese võrra. Pole aga põhjust arvata, et üliõpilaste arv väga oluliselt väheneks. Teiseks jätab igal aastal 8000 üliõpilast õpingud pooleli ning kunagi soovivad nad tõenäoliselt kooliteed jätkata. Kolmandaks on aasta aastalt märksa rohkem inimesi, kes soovivad teist kõrgharidust omandada, ennast täiendada. Seega trastilist üliõpilaste arvu vähenemist oodata pole. Isegi siis, kui üliõpilaste arv tõepoolest näiteks 10 tuh võrra väheneks, tuleks täiendavalt finantseerida vähemalt 28 tuh üliõpilase õpinguid (muidu ja pole tegemist “üldise tasuta kõrgharidusega”), milleks on vaja vähemalt 1 miljard krooni. See on lisakulu, hind mida me nö “tasuta kõrghariduse” eest peame maksma. Väga oluline on märgata, et see 1 miljard ei tule mitte kõrgharidusse juurde, vaid eraraha asemele! Kvaliteedi parandamiseks, õppetoetusteks, ingliskeelsete õppekavade juurutamiseks jpm.vajalik raha tuleb sellele lisaks leida. Kui me ei tõsta makse ja ei kehtesta üldist osalist õppemaksu, siis peame selle raha võtma mõnest muust valdkonnast. Kust see raha võtta, on poliitiline otsus ja küllap poliitikud otsustavad, kust nad selle raha võtavad. Igal juhul ei tule selle otsusega kõrgharidusse raha juurde ja kõrgharidus kvaliteetsemaks ei muutu. See peaks küll kõikidele selge olema.

Mis siis muutub? Kuidas me motiveerime eraisikuid ja ettevõtteid kõrgharidusse investeerima? Miks üldse vabastada sellisel juhul ettevõtted erisoodustusmaksust tasemeharidse finantseerimisel, kui kõikide hariduse eest tasub riik? Kas peale seda jäävad kõik meie andekad noored Eestisse õppima? Ei jää! Ikka minnakse välismaale haridust omandama ja see pole üldse halb. Miks seda üldse kartma peaks? Tore on, kui lähevad. Kas üliõpilaste sotsiaalsete garantiide süsteem muutub? Ei muutu! Muide, kui me selle vajaliku lisaraha (1 miljard) praegustele RKT üliõpilastele õppetoetustena välja maksaksime, lisanduks praegusele toetusele umbes 2500 EEK kuus. Teisest küljest, kui lepiksime kokku, et kõik üliõpilased tasuvad 1000 euro suuruse omaosaluse või omavastutuse, tooks see kõrgharidusse juurde umbes 500 milj. krooni, mis omakorda võimaldaks kasvatada üliõpilaste toetussummasid praegusega võrreldes peaaegu 2,5 korda.

Seega, midagi ei muutu – mingi osa üliõpilastest õpib maksumaksjate raha eest ja mingi osa maksab ikka ise oma õpingute eest.  Finantseerimismudel ei muutu kuidagi läbipaistvamaks, paremaks või õiglasemaks. Ainult eraraha läheb kõrgharidusest suures osas ära.

Mitte ei saa aru, miks võrdne kohtlemine ja läbipaistev finantseerimismudel Eestile ei sobi? Miks peab inimesi tasulise kõrgharidusega hirmutama? Kui enamus üliõpilastele hüvitatakse omaosalus ja parimatele makstakse stipendiume, siis õpivad nii vähekindlustatud kui andekad tasuta just seda, milleks neil on annet ja mida nad soovivad. Tegemist on uue finatseerimismudeliga,  mille vajalikkuses pole ükski erakond kahelnud. Kindlasti on väga erinevaid kõrghariduse finatseerimismudeleid. “Tasuta kõrghariduse” mudel on üks võimalikest ning esmapilgul kindlasti väga populaarne. Kahjuks on sellel positiivsete külgede kõrval mitmeid negatiivseid, milledest olulisemaks on see, et raha, mille võiksime kulutada kvaliteedi parandamiseks, õpetajate-õppejõudude palkade tõstmiseks, üliõpilaste õppetoetuste maksmiseks ja teadus-arendustegevuseks, kulutame lihtsalt ära selleks, et mingi täiendav hulk inimesi saaks näiliselt tasuta õppida. Rõhutan – näiliselt! Hullemgi veel – suur hulk üliõpilasi tasub endiselt oma õpingute eest ise, võtab laene ja käib õpingute kõrvalt tööl. Me ei saa seda, mida me loodame!

Endiselt jääb vaevama küsimus: kui midagi pakutakse tasuta, siis mis asi see on, mille me saame ja kas me seda ikka tõepoolest tahame? Iirimaal on ka tasuta kõrgharidus! Ainult, et õppeaasta alustamisel tuleb tasuda “väike” registreerimistasu 1500 +150 eurot ning 500 eurot raamatute ja õppematerjalide eest – kokku 33 640 krooni, mida tasuvad kõik üliõpilased. Õppimine on aga kõikidel Euroopa Liidu kodanikele täiesti tasuta!

Mati Lukas

Lukas Foundation SA juhatuse esimees