Seisma jäänud aeg
Seisma jäänud aeg? Tänase (kõrg)hariduse rahastamise debati valguses meenus, et kui 13 aastat tagasi toimus tasuta kõrghariduse debatt, siis kirjutasin kõrgharidusest mitmeid artikleid, milledest osa ka sellel lehel avaldatud. Vaatasin need nüüd tänases teadmises üle ja olin valmis piinlikuks tõdemuseks, et kirja on saanud naiivsed ja ajale jalgu jäänud arusaamad. Arvasin, et mõned artiklid tuleb lihtsalt ära kustutada. Aga kuna netiavarustest millegi ära kustutamine on küsitav tegevus, siis otsustasin, et kustutama midagi ei hakka. Loen artiklid uuesti läbi ja kui on häbi, siis tuleb sellega elada ja tänases tarkuses paremini kirjutada. Lugesin esimese artikli läbi … ja ei hakanud häbi. Teise artikli lõpus ka ei hakanud. Endiselt soovime , et parimad õpiksid õpetajateks, endiselt vaidleme „tasuta“ ja tasulise kõrghariduse üle, endiselt „vajame konstruktiivset diskussiooni“ hariduse rahastamise teemal ja endiselt tõdeme, et haridus on tugevalt alarahastatud, õpetajad vananevad ja neid ei jätku ning hariduse kvaliteet teeb vähikäiku. Aeg oleks nagu seisma jäänud. „Tark õpib teiste vigades, loll ei õpi enda omadestki“ Nägime juba 13 aastat tagasi naaberriikide eeskujul, et „tasuta“ kõrgharidus ei paranda juurdepääsu kõrgharidusele, et üliõpilased ei loobu õpingute kõrval töötamisest, sest õppetoetuste süsteem ei võimalda ikkagi ilma vanemate toeta põhikohaga õppida. Teadsime seda kasvõi Soome näitel, aga ikka tegime. Tulemuseks saime süsteemselt vähenevate eelarvetega ülikoolid ja vähimagi omapoolse kohustusteta maksumaksja raha eest õppivad üliõpilased. Kas õppe kvaliteet paranes? Ei. Kas teadus-arendustöö kvaliteet paranes? Ei. Mis paranes? Mida President aastapäevakõnes ütles? Mait Palts (ettevõtja): „Hariduse fookusesse tõstmine võiks olla sel kevadel riigimehelikkuse näitaja.“ Kas siis on fookuses? President sooviks, et oleks: „Haridus vajab erakondade ülest kokkulepet, et tagada kõigile kättesaadav kvaliteetne haridus, vajalikul arvul motiveeritud õpetajaid ja selle kõige jaoks piisav rahastamine. Käimasolevates valimisdebattides kõlab väärt mõtteid. Kandkem nüüd ühiselt hoolt, et need ei ununeks ajal, mil tuleb tegutseda.“ Kui suur on piisav rahastamine? Kuhu see piisav rahastamine suunata? Koolimajad, õppekavad ja tehnoloogia lapsi ei õpeta – õpetajad õpetavad! Kui pole õpetajaid, siis pole ka insenere, arste, ettevõtjaid … Kas me ei rääkinud ja kirjutanud sellest ka 13 aastat? Rääkisime ja kirjutasime, aga tegu jäi tegemata. Ikka oli midagi olulisemat või kehv poliitiline konjuktuur. Aga kas head poliitilist konjuktuuri üldse olla saab? Mida tänaste erakondade valimisprogrammid lubavad? Peale EKRE lubad kõik midagi, aga süsteemi- ja tervikutunnetust ei loe kuskilt välja. Reformierakond lubab ühtset eestikeelset haridust, õpetajatele 120% keskmisest suuremat palka, 15% rohkem raha kõrgharidusse ja tasuta lasteaeda. Keskerakond lubab palju, kuid ühtset eestikeelset haridust ei luba – õpetajaid ei jätkuvat. Formaalselt võttes vastab see tõele. Samas lubab keskerakond õpetajatele 3000 € suurust palka, kõrghariduse rahastust tasemel 1,5% SKP-st + 2% SKP-st erasektorist ja tasuta lasteaeda, elukestva õppe toetamist ja õppelaenude kustutamist (kui erialal töötatakse 3 aastat). Eesti 200 on hariduspoliitika seadnud oma valmisprogrammi esinumbriks, lubab pikka plaani ning kinnitab, et investeering haridusse tagab jõukuse, aga lubab samuti õpetajate palgaks 3000 €, 250 miljonit lisaraha haridusse ning haridustöötajate karjäärimudelit. Sotsiaaldemokraadid lubavad teadus- ja arendustegevusele 3% SKP-st, millest riik panustab 1%, tasuta kõrgharidust, õppejõududele väärikat ning õpetajatele 130% miinimumpalgast (1200 €), õpetajate karjäärimudelit ja eestikeelset õpet. Mis nendest lubadustest koalitsioonilepingusse jõuab, näitab aeg.
Mati Lukas
Vaata CV
Euroopas on rakenduskõrgkoolid ülikoolidest populaarsemad
Kõrgkoolide rohkus ja sellest põhjustatud hariduse küsitav kvaliteet pole ainult väikese Eesti probleem. Sama mure on kõikidel Euroopa riikidel. Millal ja miks probleem tekkis ja kuidas seda on üritatud lahendada? Rakenduskõrghariduse sünd Rakenduskõrgharidus sündis eelmise sajandi 70-ndate aastate Saksamaal tööstuse- ja tööandjate vajadustest lähtuvalt. Pealesõjajärgne kiire majandusareng ja industrialiseerimine oli jõudnud Saksamaal eelmise sajandi 60-ndateks olukorrani, kus tööstuse konkurentsivõime tagamiseks Euroopas ja maailmas vajati hoopis teistsuguste teadmiste ja oskustega töötajaid, kui tollased koolid ette valmistasid.
Sille Lukk: Välismaal on erinev, kas alati ka parem?
Erinevate infokanalite kaudu jõuab noorte õppurite kõrvu peamiselt jutt sellest, kui hea on välismaal. Suured palgad, inimmassid ja rikkad riigid meelitavad noori enda kütkesse. Viimastel aastatel on noorte seas üheks populaarsemaks muutunud aktiivse õppemeetodi ja tasuta kõrgharidusega Taani kuningriik ning teiste linnade seas ülikoolilinn Aarhus.
Tasuta kõrgharidus? Jah, hr minister!
Tasuta asjad meeldivad inimestele. Aastaid tagasi Pariisis õppides potsatas minu postkasti teade, et olen võitnud köögikombaini! Kasinatest vahenditest elava üliõpilaspere rõõm oli suur – köögikombain ja täiesti tasuta! Ainuke mure oli see, kuhu tillukeses Pariisi korteris tore masin paigutada. Aga noh, kui tasuta saab, siis küll koht leitakse. Läksime kogu perega võidule järele. Selgus, et tegemist on mööblisalongiga. Meid võeti lahkelt vastu, näidati uusi seadmeid, uut mööblit, sisearhitekt koostas meie köögi mõõtudele vastava mööblikomplekti. Väga uhke oli. Tellimuse vormistamisega otsustasime siiski veidi oodata… Veetsime poes vähemalt 3 tundi ja lõpuks jõudsime ka üllatusvõiduni! “Köögikombaiks ” oli kohalike arusaamade kohaselt patareidel töötav sidrunimahla press! Selline pisike, 10 cm diagonaaliga karbike. Üllatus võttis lausa keeletuks. Olime kulutanud terve päeva, maksnud parkimise ja bensiisini eest rohkem kui tasuta “köögikombain” väärt oli. Peale seda olen tasuta asjade suhtes ettevaatlik. Tasuta kõrghariduse suhtes samuti. Kui midagi pakutakse tasuta, siis mis see õieti on, mida me saame? Ja mis on selle tegelik hind?
Kümme pettekujutust kõrgharidusdebatis
Viimasel ajal aktiviseerunud arutelud kõrghariduse rahastamise ja kvaliteedi teemadel on konstruktiivsete mõttearenduste kõrval võimendanud ka mitmeid pettekujutusi, mida on mugav politiseerida ja lähenevate valimiste valguses kasutusele võtta. Jätame lugejate otsustada, mis õige ja mis vale.
Tasuta vs tasuline kõrgharidus
Minister Tõnise Lukase ettepaneku võrdlemine Suurbritannia, Austraalia või Uus-Meremaa lahendustega pole päris õige, sest nimetatud riikides on selgelt fikseeritud, et kõrgharidus on tasuline (Suurbritannias 3000 naela/aasta) Üliõpilased sõlmivad riigiga laenulepingu. Leping pööratakse täitmisele, kui sissetulek ulatub 15 000 naelast/aastas alates + 9% intersse. Oluline on see, et kohustus võetakse õppima asudes – üliõpilane läheb teadlikult mingit kindlat eriala omandama, teeb selleks ise
Vajame konstruktiivset diskussiooni!
Käimas olev diskussioon tasulise kõrghariduse teemal pole konstruktiivne, sest huvigrupid (ja mitte ainult!) lähtuvad täiesti erinevatest eeldustest. Tasulise kõrghariduse pooldajad eeldavad, et kogu kõrghariduse finantseerimismudel muutub, üleüldise osalise õppemaksuga kaasnevad õppetoetused vaesematele ja stipendiumid parimatele. Üliõpilaste majanduslik seis ei mõjuta kuigivõrd juurdepääsu kõrgharidusele.
Miks me valedele asjadele keskendume?
Uue kooliaasta alguses elavnevad diskussioonid hariduse teemadel. Pea kõikides jõutakse ühte või teistmoodi hariduse kvaliteedi ja õpetajate teemani ning tõdetakse, et kvaliteet on halb ja raha on vähe. See, et hariduse kvaliteet on ühiskonna arengu võtmeküsimus erilisi diskussioone esile ei kutsu. Hiljuti Newsweekis avaldatud riikide rahvusvahelise heaolu järjestuses oli Soome esikohal just paljuski tänu
Kiretult tasuta ja tasulisest kõrgharidusest
Oleme oma väikeses ühiskonnas loonud tasulisest ja tasuta haridusest üsna vildaka arusaama: “tasuta on hea ja kvaliteetne, tasuline on halb ja mittekvaliteetne”. Tasulist haridust pakuvad erakoolid, kes “ajavat äri” ja neid justkui õppe kvaliteet ei huvita. Teame, kuid ignoreerime kollektiivselt, et suurimad tasulise hariduse pakkujad on avalik-õiguslikud ülikoolid, ka erakoolides on täiesti arvestatav hulk tasuta (riigieelarvelistel) kohtadel õppijaid ning kvaliteedi nõuded on kõikidele võrdsed. Omandisuhetel pole kvaliteediga mingit seost. Mis aga veelgi kentsakam – tasuta ning tasu eest õppivaid tudengeid õpetavad samad õppejõud. Sageli teevad nad seda korraga nii avalik-õiguslikus ülikoolis kui erakoolis. Kui nõuded on samad, õppekavad ja meetodid ka, kuidas siis poolte üliõpilaste haridus äkki mittekvaliteetsemaks osutub?