Parimad õpetajateks!

Haridus on ühiskonna tuleviku kujundamisel võtmetähtsusega. Eesti ühiskond pole hariduse kvaliteediga rahul. Küll püütakse põhjuseid leida tasulisest haridusest,  struktuurist, õppekavadest ja paljust muust, kuid kõige olulisemast – õpetajatest, kellest tegelikult hariduse kvaliteet sõltub, vaikime.

Hariduse kehv kvaliteet pole ainuüksi Eesti mure. See on paljude riikide probleem. “Bolognat” on ju mugav kõikide hädade süüdlaseks tembeldada, aga sellest, kas kõrgharidust omandatakse 3+2, 4+1 või 5+2 (nagu kadunud NSVL-is) süsteemi järgi, ei sõltu kuigi palju hariduse kvaliteet. Oleks naiivne arvata, et struktuuri või õppekavade reform muudaks haridust paremaks või halvemaks. Hariduse kvaliteet on eelkõige seotud õpetajate ja õppejõududega, nende valikuga ja koolitamisega. Haridussüsteemi kvaliteet ei saa kuidagi olla parem, kui õpetaja õpetamiskvaliteet. Põhimõtteliselt kujutab iga haridussüsteemi kvaliteet endast selles süsteemis töötavate õpetajate ja õppejõudude poolt pakutavate juhendamiskvaliteetide summat. Häid õpetajaid aga ei jätku. Teame seda, aga ette ei võta suurt midagi. Ilmselt lootuses, et probleem ükskord nö. iseenesest laheneb. Aga ei lahene. Koolivõrgu korrastamine ehk osade koolide kinni panemine suurt midagi ei aita, sest sellest häid õpetajaid juurde ei tule. Parimal juhul paiknevad mõned head õpetajad/õppejõud ümber, halvemal juhul lähevad välismaale või hoopis teisele tööle. Probleem on mujal – meie parimad lõpetajad ei soovi saada õpetajateks!

“Hariduses täidab võtmerolli õpetaja”, loeme Eesti õpetajahariduse strateegiast 2008-2013, “tema ettevalmistuse kvaliteedist, valmisolekust oma tegevust analüüsida ja end pidevalt täiendada sõltub Eesti kooli ja iga õppija käekäik. Sama oluline on õpetaja rolli tähtsustamine ja väärtustamine ühiskonnas“.  Õige! Aga mida me oleme selleks teinud, et meie parimad pojad ja tütred sooviksid saada õpetajateks? Kuidas ühiskond õpetajaametit väärtustab? Singapuris ja Hong-Kongis valitakse õpetajakoolituse programmi üks inimene kuuest. Valik tehakse 30% parimate lõpetajate hulgast. Soomes valitakse õpetajaid 10% parimate lõpetajate hulgast, rääkimata Lõuna –Koreast, kus valik tehakse 5% parimate seast. Õpetajaid valitakse eliidi hulgast ja see kujundab ka õpetajakutse maine. Tõsi, Lõuna-Koreas algavad õpetajate stardipalgad 141% SKT-st inimese kohta ning tõusevad 389% SKT-st inimese kohta (How the world’s best-performing school systems come out on top. McKinsey & Co. OECD 2007). Lõuna-Koreas ja Singapuris saavad õpetajad OECD riikide õpetajatega võrreldes kaks korda kõrgemat palka. Raha pole kindlasti ainumäärav õpetajakutse maine kujundamisel. Paljud eesrindlikud haridussüsteemid (Soome, Rootsi) maksavad alustavale õpetajale SKT-le vastavat keskmist või veidi kõrgemat palka, kuid ühiskond väärtustab õpetajaametit kõrgelt. Meie ei väärtusta, ainult nõuame, süüdistame ja palka maksame ka kahetsusväärselt vähe. Keskmine õpetajate palgatase OECD riikides peale 15 a töötamist on haridustasemest sõltuvalt 122 – 134% SKT-st. Kuid, kui Eestis on vastav näitaja 52% (Education at a Glance 2008: OECD Indicators), siis on raske seda muude mainekujunduslike võtetega ja motivaatoritega kompenseerida. Miks peaksid parimad minema õpetajateks ja saama poole väiksemat palka? Kõrge stradipalk toob õpetajatööle tugevamad kandidaadid, pühendud õpetajad jäävad hiljem oma ametisse isegi siis, kui palga tõus pole teiste elukutsetega võrreldes suur. Mis juhtub vastupidisel juhul? Madala tulemuslikkusega haridussüsteemides satuvad koolidesse üldjuhul õpetajatööks erilisi eeldusi mitteomavad inimesed. Ameerika õpetajate ühenduse NCEE raames tegutsev New Commission on the Skills of the American Workforce kurdab, et USA-s värvatakse tulevasi õpetajaid 30% kõige madalama õppeedukusega kolledžisseastujate hulgast. (See ei kehti USA ülikoolide õppejõudude kohta!) Ma ei väida, et Eestis on olukord sama halb, kuid me ignoreerime järjekindlalt, et õpetajate ja õppejõudude mõju ühiskonnaellu on suurem, kui ühegi teise elukutse esindajal. Kui noori õpetavad inimesed, kes on õpetajaks saanud ainult parema võimaluse puudumisel, mis tulemusi me siis loota võiksimegi? Meil on isegi hästi läinud! Veel on koolides ja ülikoolides suurepäraseid, innustunud õpetajaid ja õppejõude, kes oskavad ja tahavad õpetada. Neid on ainult kahetsusväärselt vähe ja ka nendesse vähestesse kipume ükskõikselt suhtuma. Väärtustame õigusega innovatsiooni ja ettevõtlust, sest see on ainuke rikkuse allikas. Aga kust innovaatilised ettevõtjad tulevad, kui innustunud ja innovaatilisi õpetajaid on vähe? Õpetajakutse maine on kõikides riikides tihedalt poliitikaga seotud. Hong-Kongi ja Singapuri näitel saab suhtumist õpetajasse ja seeläbi ka hariduse kvaliteeti suhteliselt kiiresti ja tulemuslikult muuta. Peame probleemi tunnistama ja soovima seda lahendada. Õpetajakutset väärtustav palgapoliitika pole kindlasti “võluvits” hariduse kvaliteedi parandamiseks, kuid see on esimene samm selleks, et parimad lõpetajad sooviksid õpetajateks-õppejõududeks saada. See omakorda aga kvaliteetse hariduse eeldus. “Meil pole selleks raha!” hüüatavad pessimistid. On küll! See on prioriteetide seadmise küsimus.